Viimase kümne aasta jooksul on pasta areng olnud tormiline, seda on kultuuriliselt ümber hinnatud. Hiljutised uuringud on tõestanud, et see ehe “leiutis” annab palju energiat, on rikas süsivesikute, rasva ja proteiini poolest. Aga kui pasta oma mitmekesistes variatsioonides on Itaalia toit, kes siis makaronid leiutas? Vana legend jutustab, et spageti mõtles välja mustkunstnik, kes elas 13.sajandil Napolis Rootsi kuninga Frederick II valitsemisajal.

Räägitakse, et suur valitseja ise oli esimene inimene, kes uut toodet maitses ja kiitis selle toiteväärtust ja suurepärast maitset. Toit oli ka väga odav ja seetõttu levis kiiresti üle kogu maa. Legend jutustab ka sellest, et makaroni sünnilinnaks on Vesuuv. Genuas on vanaaegsed ürikud “Carta canta” ( paber räägib), mis pärinevad aastast 1244 ja kus on kirjas arsti ja patsiendi vaheline leping, mis sisaldab peale arstile makstava tasu ja rohtude ka keelatud toitude nimekirja. Sellest nimekirjast leiamegi “pasta lissa”, mis on valmistatud tavaliselt nisujahust ja mida kasutati pirukate valmistamiseks.

Tuleb välja, et suured rändurid geenualased õppisid pasta valmistamise kunsti Mongoolia nomaatide käest ammu enne kuulsa Marco Polo reisi Hiinasse. Nad jälgisid, kuidas naised segasid jahu veega, moodustasid segust pikki ribasid ja jätsid need kõrbepäikese kätte kuivama. Need Geenuast pärit ürikud on ainsad üle tuhande aasta vanad ja siiani säilinud dokumendid. 1154 aastast pärinev dokument, mille koostas Araabia geograaf ja maadeuurija Al-Idrisi, kes elas Sitsiilias, kirjeldab saarel söödavat populaarset toitu , mis on valmistatud jahust ja lõigatud pikkadeks peenteks ribadeks.

Umbes samal ajal hakkas pasta põhja poole levima, järgnevatel sajanditel saavutas see suure populaarsuse. Renessansi ajastul kasutati seda toitu juba praktiliselt kõikjal. See oli jõudnud vaeste toidulaualt kõrgklassi bankettidele ja kuningakodadesse.

Värske pasta tagliatelle ja ravioolide  retsepte levitati suust suhu paljude sajandite vältel.

Ravioolid pärinevad ajast, kus piirid rikaste ja vaeste vahel olid tohutu suured. Lossides ja paleedes korraldati uhkeid ja pillavaid bankette, samal ajal kui vaestes peredes tunti piinavat nälga. Rikaste lookas toidulaudadelt järele jäänud toidud leevendasid vaeste teenijate nälga, vaesemates peredes ei visatud midagi ära, kõik jäägid tarvitati uute toitude väljamõtlemiseks, nii sündisid pirukad, supid ja timbale’id. Meie aegadeni välja tähistavad inimesed pulmi, sünde ja muid tähtpäevi lookas laudade taga, nimetades seda ohverduseks ja kulutades ja tarbides pidudel roogi, mida oleks vähemalt paariks kuuks jätkunud. Kuna midagi ära ei visatud, kasutasid naised kõik jäägid ära pannes mängu oma fantaasia ja oskused ning leiutades tõelisi kokakunsti meistriteoseid, toite, millest on saanud kohaliku kokakunsti traditsioonid ja legendid.Võib peaaegu kindlalt väita, kuigi ka sellele on vasturääkivusi, et just niimoodi sündisid ravioolid –  pasta ümbrik, mis on täidetud liha, juurviljade, maitsetaimede ja juustuga.

 Maitse järgi!